Kaevuripoja mälestusi:

Jäneseleib on võileib, mille ema tegi isale töö juurde kaasa ja mis jõudis laste kätte, kui isal jäi see töö juures söömata. Jäneseleib oli alati ERITI maitsev ja oodatud.
Jäneseleivaks muutus võileib alles sel hetkel, kui ta laste kätte hakkas jõudma. Enne seda oli ta lihtsalt võileib või äärmisel juhul kaasaleib.

Meie peres nimetati seda jäneseleivaks. Mõnes kaevuriperes oli selle nimi jänesepoeleib. Mõnes peres lihtsalt kaasaleib.

Isale meeldis see eriti, kui tööle kaasa tehtud võileib praelihaga. Seda tehti nii: ema praadis paar viilu värsket või soolatud (olene, kui palju oli möödas aega viimasest seatapust) sealiha ja pani need kahe viilu kandilise musta leiva vahele. Võileib keerati ajalehe sisse ja valmis ta oligi. Sealiha oli tavaliselt enda kasvatatud.

Isa tegi tihti 1,5 või isegi 2 vahetust järjest. Siis polnud tal aegagi võileivapausi teha, sest maa-alune rong, millega üles viiva lifitini sai sõita, liikus mingitel üksikutel konkreetsetel aegadel sõltuvalt vahetustest. Sellisel juhul oli tagasi koju jõudnud jäneseleib tavaliselt isa puhvaika taskus lapiku lötsis kujuga. Isa taipas millalagi, et kui ta võileiva maa alla kaasa unustas võtta või meelega ei võtnud (teadis juba ette, et söömiseks aega pole), siis enne koju jõudmist lõi ta paar korda rinnataskus oleva võileiva pihta, et see tõetruum välja paistaks…. nagu oleks ikka isaga maa all kaasas käinud.