Kaevuri maja korraldas 2022-2024 Seto päiva Ida-Virumaal.

2022. aastal toimunud Seto päival õnnistati sisse postitšässon. Tšässona meisterdas Margus Timmo ning selle õnnistasid sisse Jõhvi kirikuõpetaja Peeter ning Obinitsa kiriku isa Peeter. Sellel hetkel oli tegemist kolmanda postitšässoniga välaspool Setomaad. Seto päival oli kohal ka ülemsootska Vabarna Jane, kes viis läbi sõira valmistamise töötoa ning Hõrna Aare viis läbi suulliimi valmistamise töötoa.

2023. a toimunud Seto päival õnnistati sisse pühasenulk, mille valmistas Obinitsa kiriku isa Viktor ning kasutas matgerjalina Obinitsa kiriku 72 aasta vanuseid põrandalaudu. Pühasenulga õnnistas sisse isa Peeter. Lisaks kinkis Õie ema ristiema tütar oma ema 100 aastat tagasi heegeldatud pühasenulga liniku. Kohal oli ka Seto ülemsootska Gomozova Anzelika.

2024. a Seto päiva teema oli Setode jumala asemik maa peal – Peko. Peko veel valmis ei ole, kuid meil on olemas materjal, millest seda valmistada – 2023. a sügistormiga kukkus Kaevuri maja juures kasvanud väga vana pärnapuu ning sealt on võetud ka Peko valmistamiseks vajalik materjal. Kahjuks ei saanud kohale tulla toonane ülemsootska Leima Evelin, kes oli värskelt emaks saanud (oli kodus 1-kuuse beebiga).

Kaevuripoja mälestusi:

Jäneseleib on võileib, mille ema tegi isale töö juurde kaasa ja mis jõudis laste kätte, kui isal jäi see töö juures söömata. Jäneseleib oli alati ERITI maitsev ja oodatud.
Jäneseleivaks muutus võileib alles sel hetkel, kui ta laste kätte hakkas jõudma. Enne seda oli ta lihtsalt võileib või äärmisel juhul kaasaleib.

Meie peres nimetati seda jäneseleivaks. Mõnes kaevuriperes oli selle nimi jänesepoeleib. Mõnes peres lihtsalt kaasaleib.

Isale meeldis see eriti, kui tööle kaasa tehtud võileib praelihaga. Seda tehti nii: ema praadis paar viilu värsket või soolatud (olene, kui palju oli möödas aega viimasest seatapust) sealiha ja pani need kahe viilu kandilise musta leiva vahele. Võileib keerati ajalehe sisse ja valmis ta oligi. Sealiha oli tavaliselt enda kasvatatud.

Isa tegi tihti 1,5 või isegi 2 vahetust järjest. Siis polnud tal aegagi võileivapausi teha, sest maa-alune rong, millega üles viiva lifitini sai sõita, liikus mingitel üksikutel konkreetsetel aegadel sõltuvalt vahetustest. Sellisel juhul oli tagasi koju jõudnud jäneseleib tavaliselt isa puhvaika taskus lapiku lötsis kujuga. Isa taipas millalagi, et kui ta võileiva maa alla kaasa unustas võtta või meelega ei võtnud (teadis juba ette, et söömiseks aega pole), siis enne koju jõudmist lõi ta paar korda rinnataskus oleva võileiva pihta, et see tõetruum välja paistaks…. nagu oleks ikka isaga maa all kaasas käinud.