Minust ja mulle - Aare.ee teenused

Ärkan vaikselt uuesti ellu
ehk elu pärast 26. jaanuari 2022…
— Aare

Ajaleht Põhjarannik “Taevast alla kukkunud….” ning sõbrapäeva tervitus FB lehel
Põhjaranniku artiklit täismahus saab lugeda SIIT.

Mõtted ja mõtlemapanevad ütlused:

Õnnest ja õnnelikkusest

Kas tõesti elus? Kas kaamera filmib? Kas keegi pilti ka teeb? (26.01)
Kui Sa kord juba jääd meditsiini hammasrataste vahele, siis Sinu suremislootus kahaneb iga hetkega (26.01.2022, üks pisike katus mägedes Tenerifel)
Multi-trauma? Ei, multi-multitrauma (Hispaania arstide diagnoos 27.01)
“Miks see küll minuga juhtus,” mõtiskleb palatinaaber oma juhtumit, “et ma kondid murdsin?” “Miks see küll minuga juhtus,” mõtisklen mina oma juhtumit, “et ma ellu jäin?” (06.02)
Minu lennuÕNNELIKKUSEST on möödas kümmekond päeva (06.02)
Keegi ei uskunud, et selliselt kõrguselt kukkudes võib ellu jääda. Keegi veel kõrgemal ei uskunud neid (07.02)
Läksin lendama Kaevuri maja särgis. Ja nüüd siis selgus, et see ongi mu õnnesärk (08.02)
Mu kaitseingel soovis teha minuga koos ühe järjekordse tasuta lennu. Ta ei kujutanud ette, kui kalliks see lend tal lõpuks maksma läheb. Aga ta ei tinginud – tasus kõik mis vaja ja rohkemgi veel (08.02)
Kui mõne konkursi tingimustes on sees, et kandidaadil peab ka ÕNNE olema, siis pärast 26.01.2022 kvalifitseerun ilmselt isegi siis, kui ma asjast mitte midagi ei tea (06.02)
Oled Sa mõelnud, mis saab siis, kui õnn pöörab Sulle näo? (07.02)
Ma olen kohtunud meie isaga, kes Sa oled taevas. Võin sellest rääkida (03.02 õhtu)
Olen kindlalt seljaga maa peal. Kahe jalaga maa peal seismiseni läheb veel pikalt aega (06.02)
Valu olen ma tundnud. Ta on tegija! Ta on tugev, järjekindel, tihti halastamatu. Ilmselt tunneb ka tema mu ära ja mäletab. Oleme kohtunud nii palju, et võiksime olla sõbrad, aga (ärgu solvugu) parem, kui me taas ei kohtuks. (16.02)
Kas ma olen tarbinud? Jah, esimestel päevadel sain mitmeid kordi morfiini. Tekitas huvitavaid ja hirmuäratavaid kujutluspilte küll, aga päästis hullemast valust (17.02)
Kaheksa Eesti poissi läksid Tenerifele lendama. Üks kukkus alla. Alles jäi neid seitse. Ühele tuli hirm nahka, lendas koju Eestisse. Alles jäi neid kuus. Lohutuseks – tegelikult oleme KÕIK alles (15.02)
Tõepoolest – päev pärast minu juhtumit otsustas üks meist loobuda, võttis lennupileti ja lendas poolteist nädalat varem koju. Karm, aga mõistetav (15.02)
Oled Sa kunagi investeerinud tootlusega üle 700%? Minu hiljutine investeering: Swedbank ohtliku ala kindlustus 56 eurot = Special Medical Flight from Canaries to Estonia ~40 000 eurot (13.02)
Tervenemine on nagu Sigulda bobisõidurada – kui oled vähemalt sellises olukorras, et Sind on mõtet panna starti, siis lõpptulemus finišis on ikka see, et Sa oled nii terve kui võimalik. Tagantjärele pole mõtet läbitud käänakuid loendada (13.02)
Kuidas küll saavutada see, et suudaks tänada neid inimesi, kes meid on aidanud, sest sellega saavutame selle, et ka meie lastel läheb hästi, sest meie oleme hoitud ja kui meie oleme hoitud, siis ju läheb ka meie lähedastel hästi…. See mõte vajab veel voolimist… (05.02)
Elu ja laudtee võrdlus – kui laia laudtee me enda alla võtame, et saaksime hästi elatud (saaksime elatud hindele 5)? Kui kitsale pinnale on oma asjad võimalik paigutada, et meie ego ära mahuks ning oleksime sama rahul nagu siis, kui elaksime sellele samale hindele 5? Ka see mõte vajab veel voolimist (06.02)
Olen väga palju mõtisklenud selle üle, kuidas ma tänaksin oma kaitseinglit? Olen jõudnud selleni, et ma kutsuksin ta endale Kaevuri majja külla. Saeksime kahemehe saega koos mõned halud, teeksime lõkke ning istuksime, mõtiskleksime, räägiksime, vaikiksime… Mingil hetkel pöördun seljaga lõkke poole ja minu ette jääb Kaevuri maja Vaarikapeenar ning küsin Vaarikatelt, kas keegi soovib tulla minu ja mu sõbra tee sisse. Ma olen kindel, et mõni Vaarikavars liigutab end ja ütleb “Palun, võta mind- mina tulen rõõõmuga!” Lõke, tähistaevas, vaarikatee… mina ja mu kaitseingel. See võiks olla parim tänu. Loodan, et ta oskab seda hinnata (16.02)
Surma ma lähedalt näinud ei ole, aga ellujäämist olen näinud väga lähedalt (07.03)

Sõprade mõtted

Mõned mu lennusõbrad lubasid hakata mu sünnipäeva edaspidi tähistama 26. jaanuaril (27.01)
Sanderile tundus kuupäev kohe tuttav. Ta teadis kindlalt, et Kobe Bryant´i õnnetus juhtus samuti 26. jaanuaril, kuid aasta oli siis 2020 (u 01.02)
Arutlen taas teemal, et kui ma juba ellu jäin, siis mida ma peaksin oma elus muutma. “Äkki Sa ei peagi midagi muutma? Äkki see ongi selle eest, et Sa oled olnud selline nagu oled?” arvab ristipoeg vastuseks (05.02)
Sõbrad uurivad, kas saavad ka kuidagi olla osa minu olemisest. Ärge veel tahtke, las ma paranen. Pigem siis. (13.02)
Üks sõber kommenteeris minu juhtumit: “Jummala kindel, et Sul on järgmine kukkumine kokku lepitud. Tundub kangesti kindlustuspettuse moodi.” (14.02)
Teine sõber soovitas: “Sinu järgmine lennuvahend olgu luud! Mitte naftast ja plastist, vaid Eestimaa ehtsast kasepuust. Selle luua ma ise sulle kevadeks valmis teen. Saad volbriööl sõita nõiamooride peole, võid võtta mõne õlle, ei sega ükski vilkur.” (15.02)
“Uudis Sinu kohta tuli nagu selgest taevast!” ahhetas kolleg. Jäin mõtisklema – kas saab veel täpsemalt öelda??? Otseses mõttes- ma tulingi selgest taevast! Ilm sel päeval Tenerifel oli suurepärane – taevas oli täiesti selge (17.02)

Lood PERHist

Üle kõige meeldib mulle siin söögiaeg, siis tuuakse lusikas ja sellega on ülimõnus… sügada selja alt, kaelatoe vahelt jne… (10.02)
Eilne öö ja päev ja tänane öö ja päev on nagu öö ja päev (04.02)
Vähem voolikuid, rohkem elu (13.02)
“Käi läbi, käi läbi….” – lapsepõlves oli see lõbus laulumäng. Nüüd pikalt voodis lamanuna on see suur õnnistus, kui kõht lõpuks läbi käib. Kui hooldaja laadungiga tualetti läks, hüüdsin: “Kui palju seda on?” “2-3 kilo vast ikka,” vastas hooldaja. Tualetis oli kuulda 9x veelaskmist, seejärel harjaga puhastamine ja veel korra veelaskmist (15.02)
“Lendame valguskiirusel… iga päev on parem kui eilne…” (Laulab Rapla tüdruk Birgit kiirabi auto raadios teel Tallinnast Raplasse, 15.02) Harduspisarad jooksevad iseenesest- ma olen juba NII terve, et sõidan lihtsalt taastumisele…
PERH ortopeedia I, palat nr 6. Saabun käeoperatsioonilt. Teleris TV6 pealt tuleb mingi õudusfilm – ühel koledal mehel on ämbrites inimpead, keegi ajab metsas kedagi taga… Teleri voluum on ilmselt põhjas. Olukord teleris tundub jõhkram, kui minul on käega. Kogu tegevus on vastik, aga naaber ju vaatab ning mina olen palatis uus. Lõpuks kui film läbi saab, teen naabriga tutvust ning küsin “Kas Sind tõesti köidavad sellised rõvedad filmid?” “Äh, mis?” ärkab naaber “Mulle meeldib hoopis kirgede torm”, tutvustab ta enda eelistusi. Selgus, et mees oli maganud ning teler oli ise käima läinud. Edaspidi eelistan palateid, kus ei ole telereid (07.02)

Lood Rapla haiglast

Rõõm ratastoolist oli enneaegne. Mulle õpetati see küll selgeks, aga mu raviarst Karl Pintsaar, keelas selle lähemaks kuuks ajaks ära (16.02)
“Jooksma, võimlema, pesema!” kostab palatiukselt hooldaja reibas hääl meile, neljale voodihaigele. Hommik. Kell on 7. Saan niiske kindalapi, millega nägu pesta… (17.02)
Hommikune ringkäik hooldajate vahetusel. Peatutakse iga voodi juures. Minu juures algab vestlus pika kandva pausiga ja jätkub siis: “Ta on tark. Teab täpselt, mis tal vaja. Ütleb täpselt, kuidas teda aidata, aga tegelikult… on talle kõik keelatud.” (17.02)
Vannipäev on iga voodihaige unistus. Sind tõmmatakse PVC voodile, tõstetakse ääred üles, lükatakse vannituppa ja antakse kätte DUŠŠ. Saad lihtsalt lamada/sulistada/mõnuleda mõnesentimeetrises vees ja siis… pesevad kaks naist Su hoolikalt puhtaks (16.02)
Topeltnägemisega kaasneb põnev mäng. Paremale vaadates on kõik kahekordne, ka joogipudelit paistab olevat kaks. Sihin silmadega ja püüan ära arvata, kus asub pudel tegelikult. Ajapikku läheb mäng igavamaks, sest järjest tihemini suudan pudeli kätte saada juba esimese haaramisega (18.02)
Õdede hõikamine palati ukse vahelt on nagu kalapüük – kas näkkab või ei näkka? Kui näkkab, siis on kuulda sammude peatumist ja uksele ilmub heatahtlik ja rõõmus nägu “Kes vajab abi?” (21.02)
Palatikaaslane kaotas telefoni. Kõik lamavad elasid kaasa ja olid paanikas. Mõni aeg hiljem oli kuulda, kuidas ta kurtis oma kaasale, et tal on telefon kadunud. Valjuhääldist kostis küsimus “Aga millega Sa siis praegu räägid””Oih, just leidsin telefoni ülesse”, kostis palatikaaslane vastuseks (21.02.2022)
Kalapüügihooaeg sai läbi. Palat on karantiinis, uks on kiletatud ja keegi sealt ei käi. Sissepääs on paremalt uksest, mida ma ei näe. Kogu personal on kiletatud “skafandrites”. Põhjus väga lihtne – Helmut, kes üleeile väljakirjutati, jõudis eile õhtul haiglasse tagasi, andis hommikul postiivse PCA. Ise ta koliti korrus kõrgemale ning meie helbime seda suppi nüüd 10 päeva (25.02)
Nüüd tean, mis pilt magamistoa seinale panna. Pildistan ära palati vastasseina, et kunagi koju naastes oleks hea ja “kodune” ka kodus uinuda (02.03)
Topeltnägemise vältimiseks on mõistlik hoida ühte silma kinni. Nüüd tegin säästuavastuse, et järelikult piisab vaid ühe prilliklaasi puhastamisest (04.03)

Lood PERHi taastusravikeskusest (Sõle 16)

“Pulss on… Ei ole!”
Küsisin õe käest pärast igapäevast vererõhu ja pulsi mõõtmist, mis mu pulss täna on. Ta hakkas ütlema, raputas pead ja vastas endamisi “Ei ole.” ning vaatas aparaadile uuesti otsa ning seejärel kõlas mulle tavapärane normaalne pulss. Ehk siis tegelikult ikka oli 🙂
Mäletan lapsepõlve karjaskäimisi, kui lehmadega põllule kõndisin. Maailm on muutunud. Nüüd, siin haiglas kõnnitab “kits” mind. “Jee!!! Esimest korda omil jalul!” Täpsemalt küll esialgu vaid paremal jalal (18.03)
Eh, ma pole ikka lojaalne oma kodukohale. Valida oli keefir ja erinevaid mahlu. Jõhvi-ka oma sealhulgas. Aga valisin… tomati (24.03)

Lood pärast haiglat

Kahe haiglakuu jooksul oli võimalus mitmeid kordi haiglavoodil pikali olles külastada PERHi röntgeni osakonda. Iga kord nägin Aatriumi kohviku silti ning unistasin kohvikusse minekust. Nüüd, 7. aprillil see juhtuski. Tuleb unistada suurelt.
Rapla haigla invabussijuht viis mind Raplasse haiglasse ning viis hiljem Raplast Sõle tänavale. Jätsime nägemiseni selliselt, et ilmselt kunagi enam ei kohtu. Ometi kohtusime nädal hiljem, kui PERHi taastusravist viidi mind PERHi uuringutele ja veel nädal hiljem, kui käisin sealsamas ennast viimast korda arstile näitamas. Kuidas on võimalik, et ta iga kord satub samal ajal samasse kohta, kuhu minagi. Järgmine kord tean, et kui tahan temaga kohtuda, siis tuleb minna PERHi röntgeni osakonda ja tõenäosus kohtuda on päris suur.

Ütlused

Geniaalsuse ja nõmeduse vahel on üliväike samm. Miks ma küll alati valele poole astun? (04.02)
“Pick up the phone” – nooruspõlve lugu aitas lahendada terava nutiprobleemi (06.02)
Masin vastab inimlikult (06.02)
Tallinnast Ida-Virumaale tulek on imelihtne – pärast Naljala risti on maakonna piirini vaid mõne anekdoodi jagu maad (06.02)
Elektrik maandus (04.02)
Natukene porgandit voodis ei tee kunagi paha (04.02)
Kas keegi soovib saunaõhtuks kateetrit? Saan välja rentida. Mahutab mitu head õlut! (13.02)
Jack Norris näeb ka öösel kirkalt ja värviliselt (10.03)
Mõnest inimesest on ka liiga palju arvata… ilmselgelt liiga vähe (20.03)

PRAEGU ON PALJU AEGA PLAANE TEHA:

Seto pidu (kirmask). Ida-Virumaa setode kokkutulek. Sõirategemise töötuba/konkurss. Siih või kõnõlda seto kiilt!
Pühase nulk kodo.
Kahemehesaag puuriidanurka.
Nädalavahetuse rattamatk Arvo ja poistega.
Jutuõhtu Kaevuri majas “Ühe lennuõnnelikkuse lugu”.
Vähem televiisorit, rohkem lõket.
Kuhugi autoga minnes peaks mingi pill olema alati kaasas, kasvõi parmupill… kes teab, millal on sobilik pilli mängida, nagu vanadel aegadel seltskonnas kombeks oli.
Olen jõudnud selgele arusaamisele, milline vanaisa ma tahan oma lastelastele olla. Ja see on kindlasti maavanaisa. Aias ja looduses toimetav maavanaisa.
Märkida ära, kust näeb Kaevuri maja õues Põhja naela.