KAEVURI PERE LUGU
Näitus kirjeldab Kaevuri maja perekonna lugu 1960ndate algusest 1980ndate lõpuni. Võrumaa mees Meinhard ja Setomaa naine Õie alustasid siinkandis kodu rajamist 1961. aastal. Perre sündis kolm last. Oma põhitöö kõrvalt ehitati üles majapidamine suure aiamaa, põllumaa, loomade, kasvuhoonete ja mesilaga.
Näituse külastamiseks helista telefonil 5150818 (Aare)
- Enamus fotod on pildistanud Aleks Niine. Esimesel stendil Tammiku kaevanduse foto on teinud G. Lossi
- Näitus valmis kohaliku omaalgatuse programmi toel 2023. a kevadel.
Allpool leiate lisalugusid ja pilte näitusel olevate stendide kaupa. Näituse tekste ja fotosid siit ei leia – selleks peate meile külla tulema 🙂
Stend 1: Kaevur Meinhard
Lugu Aarelt “Jäneseleib”: Ema tegi alati isale tööle kaasa mõne võileiva, sest tihti venisid tööpäevad pooleteise või kahe vahetuse pikkuseks. Tihtilugu ei võtnud isa neid võileibu maa alla kaasagi, vaid jättis maa peale riidekappi. Enne kojujõudmist lõi ta rinnataskus olevatele võileibadele paar korda käega peale, et jääks mulje, et need on isaga maa all kaasas käinud. Need võileivad olid perelaste lemmikud. Neid nimetati jäneseleibadeks. Kommi ei pidanud isa lastele väga ostmagi. Kui ta töölt tuli oli laste esimene küsimus: “Kas sa jäneseleiba tõid?”
Isast kaevanduses rohkem pilte ei olegi. Isa puhkab Obinitsa kalmistul.
Stend 2: Zootehnik Õie
Sel ajal, kui Õie oli Tammiku kolhoosis noorkarja brigadir, vastutas ta seitsme noorkarja- ja pullilauda eest.
Näituse stendil olevast Tammiku lauda rõõmsast naisperest on 2023. aastal alles vaid Õie.
Stend 3: Vanaema Anne ja vanaisa Villem
Lugu Aarelt “Vanaema paastub”: Kui vanaema elas tütre juures, siis napsi tahtis ta ikka võtta. Ema lubas pensionipäeval vaid ühe pudeli viina. Selleks, et see pudel paremini mõjuks, paastus vanaema kolm päeva enne pensionipäeva.
Muidu oli vanaema igavene pullitegija. Kui oleks olnud asjaolude parem kokkusattumus, oleks ta kindlasti teatris tuntuks saanud.
Vanaisal oli alati suits suus – Bellamor Kanal. Kui sai vanaisa põlvel istuda, siis suitsuhais oli hirmus kibe, aga vanaisa põlvel istuda oli ikkagi hirmus magus.
Stend 4: Tammiku kolhoos.
Arvo töötas kooli ajal Tammiku kolhoosis heinatöödel ning hobu-loorehaga. Üks taoline looreha on ka Kaevuri maja aias näha. Aare ja Urve käisid kolhoosi põllul kõplamas. Saadud tasu eest on Aare ostnud endale näiteks raadio ning Suleviga koos ühesugused riided.
Kui Aare 1980. a suvel töötas Edisel karjakuna, siis nägi ta, kuidas olümpia-aasta puhul paigaldati üle maantee olev teeviit, mille üks suund näitas 160 km Tallinnasse ja 210 km Leningradi (tänapäeval Sankt-Peterburg). Karjaku palga eest on Aare ostnud endale jalgratta. Karjakuna käis Aare suvel endale taskuraha teenimas vähemalt kolmel aastal.
Samal aastal avati ka Valge Hobu Trahter, kuhu Aare läks kelnerina tööle pärast keskkooli lõppu 1985. aastal. Aare kelneriõpetajaks sai trahteri paregune omanik Urmas Edovald.
Stend 5: Perekond Rebban
Isa on menutanud, et kui ta oli 11-aastane kiigutas ta põlvel oma tulevast naist, kes tol ajal oli alles beebi. Nad olid hõimlased ehk nende suguvõsad puutusid kokku.
Stend 6: Ema Õie kasvuhoones
Kasvuhoones kasvatati roose müügiks, kuna kohalikud soovisid väga roose osta. Üks ruudupeenras kasvav roos on pärit sellest ajast, kui seal asus veel kasvuhoone, ehk siis u 40 aastat vana. Tavaliselt on on rooside eluiga 25 aastat.
Riiete parandamine… Tollel ajal elati väga keskkonnasäästlikult. Võimalik, et me jõuame sinna ringiga tagasi.
Stend 7: Isa Meinhardi lemmikud
Lugu Aarelt: Isa oli loomadega karm. Jäi mulje, et ta pidas loomi inimese moodi mõtlevateks olenditeks. Tundus, et ta arvab, et loomad saavad inimkeelest aru, kuid see polnud nii. Tema ootused loomadele olid suuremad, kui tegelikkus. Sellest tekkis mitmeid konflikte nii emaga kui ka lastega. Sageli aitas kaasa ka alkohol, mis muutis ta kurjaks.
Stend 8: Lapsed – Arvo, Urve ja Aare
Lugu Aarelt: Olin sõjaväes Ida-Saksamaal (Glauchau linnas) ning juba kevadel määrati mulle puhkus, kuid lõpuks tulema sain väeosast nii, et jäin oma sünnipäevale hiljaks 4 tundi st et saabusin koju 11. juuli kell 4 hommikul.
Stend 9: Köögis
Lugu Aarelt: Köögis kraanikausi kõrval ja gaasiballooni kohal oli seinakapp ja selle peal oli vits. Mõnikord ei tulnud vits üldse jutuks, vaid värske vits kästi tuua õuest puu küljest. Vahel isa ähvardas: “Saat´nii, et malk on sitane, ja siis tuu eest, et malga ära sit´se!”
Stend 10: Toimetused aias
Lugu Aarelt: Sain vist lapsepõlvetrauma ja ei salli siiani kitkumist.
Stend 11: Päris oma kodu valmis 1972. aastal
Lugu Aarelt: Kui isa tuli Ida-Virumaale kaevuriks, siis elamispinda ei saanud ta pikka aega. Kusjuures Venemaalt tulnud inimesed said korteri üldjuhul u kahe kuu jooksul. Kui isa käis korterit Väino Viilupi käes küsimas, sai ta vastuseks “Kui soovid korterit, mine Slantsõsse!” (seal jätkub sama põlevkivimaardla). Ilmselt oli see puhas rahvaste segamispoliitika. Kuna elamispinda siin ei saanud, siis pärast Urve sündi kolis pere Tartumaale, kus saadi kohe elamispind ja ka töö. Ema oli Läti külas poemüüja (pood oli avatud paaril päeval nädalas) ja isa oli põllutööline. Seal elades sündis Tartus Maarjamõisa haiglas ka Aare. Aga sealne palk oli isa kaevanduse kogemuse järgi täiesti olematu ning seetõttu kolis pere õigepea tagasi Ida-Virumaale. Esimesed pildid Ida-Virumaal on tehtud 1969. a Puru-Pajualuse külas (ehk teisel pool Jõhvi lennuvälja), kuhu pere sai toa tisler Paidla Juhani majja. Just sealt läks isa tööle Tammikusse 8. kaevandusse ja ema lüpsjaks ning ema sai krundi Tammikusse, kuhu maja ehitada.
Lugu Õielt: Enne oma majja kolimist sai 10 aasta jooksul kolitud kokku kaheksa korda:
- 6. septembril 1961 tõi Meinhard mu Ida-Virumaale. Esimene elukoht oli Pajul Rutiku külas. Seal sündis 1962. aastal ka Arvo
- Sompa linnas oli tühi korter. Kolisime asjad juba Pajult sinna ja elasime kuu aega sees, kui öeldi, et kolisite siia luba küsimata. Nüüd minge ära.
- Läksime ühiselamusse kööktuppa Sompas Stanovi 47-7a (seda hoonet enam ei ole). Siin sündis Urve.
- Rebase Mari kutsus meid enda juurde elama, neil oli krundil teine väiksem maja, mille Meinhard korda tegi. Asus Sompas 4. kaevanduse taga. Kuid siis võeti vastu seadus, et krundil pole kahte maja lubatud, misjärel kolisime hoopis Tartumaale Läti külla. Aasta oli 1966.
- Läti külas elasime algul 2-toalises korteris
- Seejärel kolisime väikesesse 4-toalisesse majja, sel ajal sündis ka Aare (1967). Kuid kuna palk oli väike, siis soovis Meinhard Ida-Virumaale kaevandusse tagasi tulla.
- 1968. a kolisime tagasi Ida-Virumaale Paidla Juhani majja (teiselpool Jõhvi lennuvälja). 1970. a saime krundi Tammikusse.
- 1971. a sügis-talvel kolisime kõrvalhoonesse ning 1972 kevadel majja!!!
“Ja ära olete ta ka kolinud!”
Tammiku 11, Tammiku 24, Kastani 7 – sama maja, erinevad aadressid.
Maja aadress on aegade jooksul muutunud kolm korda, kuigi asukoht on olnud sama. Enne viimast renoveerimist 2006. aastal oli maja tavapärast kollast värvi. Renoveerimise järgselt sai maja plekk-katuse ja rohelist värvi seinad, suurema eeskoja ja terrassi ning samale ajale sattus ka aadressi muudatus. Kui tütar väimehega üle pika aja külla tuli, imestas väimees „Ja ära olete te ka kolinud?!“.
Maja renoveerimist alustati sellest, et kõigepealt tehti endisest laudast korralik elamine Õiele ja Meinhardile ning elumajja jäi noorem poeg Aare oma perega.
Hooned krundil:
- Elumaja, kus pärast renoveerimist elab noorem poeg Aare.
- Kõrvalhoone (endine laut), kus esimesel korrusel elab ema Õie ning teisel korrusel on 8-kohaline majutus
- Telliskivihoone – endine laut, saun ja garaaž. Nüüd butiik, laoruum, muuseum ja burxikuur
- Telliskivi hoone taga on endine aiandushoone ja endine mesindushoone. Tulevik – vist maha lammutada ja selle asemel päikeseloojanguterrass.
- Praegune vankrikuur on endine heinaküün, mis tollal oli eterniidist. Tuleviku-unistus on suvine peosaal.
Stend 12: Pere lapsed
Urve õppis zootehnikuks Väimelas ning temaga koos läks zootehnikuks õppima ka Sulev (Aare mäletamist mööda jäid Sulevil õpingud pooleli). Kui ema lõpetas Tammikus õhtukeskkooli (sest Meremäel jäi tal ju keskkool pooleli, sest isa tõi ta ju siia), siis pärast seda läks ema samuti Väimelasse zootehnikuks õppima. Seega õppisid samal ajal Väimelas nii tütar kui ka ema (tütar päevases ja ema kaugõppes).
Fotod:
- Hernehirmutis Aare. Aare suutis ema ära ehmatada. Kui keskkooli lõpus tehti tutipeoks fotostend, siis Aare viis just selle pildi (võrdluseks kõigil teistel olid väga korralikud ja viksid pildid).
Stend 13: Näärid
Naabrilapsed Irina ja Vova on ingerisoomlased, kes käisid Jõhvis venekeelses koolis, kuid kogu pere rääkis head eesti keelt. Nad kolisid Soome Salo linna juba 1990ndate alguses. Nende isa ja ema (Toivo ja Niina) on nüüdseks vanem vend Oleg suri noorena mootorrattaõnnetuses siinsamas Tammikus.
Stend 14: Majapidamine
Kui isa tuli töökojast või kust iganes ja nägi maas polti või mutrit, korjas ta selle alati ülese, et äkki läheb vaja. Isa tegi kõik oma kätega, nii maja ja kõrvalhoonete ehitused, tehnikatööd, puude välja juurimised jne jne…
Stend 15: Õnnelik lapsepõlv
Lugusid Aarelt:
- Klubi taga mängisime kurni (kus kepiga visatakse puupulkasid) – mina, Allan, Tarmo, Aleksei… (kindlasti keegi veel).
- Meie maja ees üle tee (seal, kus praegu on punane telliskivihoone – endine kolhoosi saun-baar) mängisime mädamuna jt pallimänge.
- Vassiljev Vitali, Juta ja Jüri maja ees on meeles mäng ali-ba-ba, a tšjom sluga – rebjatava, desjatava, Aare – k nam sjuda. See oli vist venekeelne analooog haned-luiged tulge koju.
- Ene ja Jaagu maja ees mängisime kõiksugu muid mänge, sh tolmutamise mänge (vbl me jooksime nii kiiresti, et tekkis tolm).
Aare on mõtisklenud, et Tammikus olid hivitavad perekonnanimed, nt suurtes majades elasid Kaasik ja Kuusik. Meie tänaval olid Hunt (tegelikult Uint), Rebane (tegelikult Rebban), järgmine maja oli Oja, siis oli Jõepere, nende vastas elas Kivisaar ja meie tänava lõpetasid Rooger ja Küttis, mis justkui midagi ei tähenda. Teisele poole meist, Hundist järgmine oli Vesikko (Vesi?), tema vastas nurga peal oli Mesi ja tema kõrval Kiilits (mis oli ka natuke arusaamatu – Lendav kiil???). Ja ülejäänud ka kummalised – Raudar ja Trei, aga tänava lõpus elas Savi.
-
- Taamal paistab Kaevuri maja krunt
Lood, mida piltidel pole:
- Lugu sellest, kuidas ema-isa kuidagi korterit ei saanud
- Lugu sellest, kuidas Arve roti nülgis
- Lugu Aare akordioniõpingutest ja Urve kandleõpingutest
- Lugu keldriuputusest kevadel
- Lugu isa Mustvee-Jõhvi sõidust mootorrattaga paduvihmas ja kui isa mind ühe rekka peale hääletas ja siis selgus, et mootorratta VÕTI jäi minu taskusse…
- Lugu sellest, kuidas ma isa käekellasid parandasin
- Lugu sellest, kuidas me Urvega mustad nõud trepialusesse peitsime
- Lugu sellest, kuidas ema õhtukoolis käis
- Lugu sellest, kuidas me mootorratta (näärikingiks) saime – punane Dnepr MT 9. Must kasutatud K-750 saabus peresse hiljem
- Lugu sellest, kuidas isa talvel mootorrattaga koju sõites lumme kinni jäi
- Lugu sellest, kuidas Arvo sõbrad pidevalt meil olid (ja rabarberit sõid)
- Lugu sellest ja sellest ja sellest…
Ajajoon:
- 1932 Isa sündis Kunnumäe talus Tsäpsi koolimaja lähedal Vastseliina ja Luhumaa vahepeal. Peres oli lõpuks kokku 7 (pool)venda. Sündides oli tema nimi Meinhard Rebane.
- 1943 Ema sündis Petseri sünnitusmajas. Pere elas sel ajal Vasla külas. Obinitsast Võru poole on järgmine küla Tääglova ja siis Vasla küla. Metslinnu maja (kunagine Pai talu) on Vasla küla esimene maja. Mõni tagasi ostis selle ära ajakirjanik Katrin Lust ja nimetas selle Hundi… taluks.
- 195… isa läks sõjaväkke Krasnojarski kraisse. Teenis 3,5 aastat lennuväe maapealses teenistuses. Seal käis ringkiri, mis kutsus Eestisse kavandusse tööle, kus lubati head palka.
- 195… isa tuli sõjaväest (peale sõjaväge anti uus sõjaväepilet nimega Meinhard Rebban) ja otse Sompasse kaevandusse. Alles peale poolt aastat tööd läks esimest korda koju ema vaatama.
- 1961 ema ja isa abiellusid Elvas.
- 1961 6. septembril tuli ema I korda Põlevkivimaale. Elama asuti perekond Paju majja Rutikul
- 1962 Arvo sündis (mis haiglas?), kui pere elas Sompas Ždanovi tänaval.
- 1965 Urve sündis Jõhvi haiglas, kui pere elas KUS? 19… pere kolis Kambja lähedale. Muuhulgas töötas isa tallimehena ja ema Lätiküla poemüüjana (pood oli avatud 2 korda nädalas). Tartu ajal viis ema korraga mett kokkuostu turuhoonesse üle 100 liitri, vist 120 liitrit (enne võeti proov ja öeldi, et on hea mesi).
- 1967 Aare sündis Tartu haiglas, kui pere elas Lätikülas. Jutu järgi oli vaja enna haiglasse sõitu heinakoorem hobusega ikka kuuri alla viia ja alles siis sai ema haigalsse minna. Peale südaööd kl 00.45 oli poiss käes.
- 19xx koli pere Tartumaalt Kohtla- Järvele tagasi, sest isa polnud tollase eluga (eelkõige palgaga) rahul.
- Ema oli zootehnik 1992 oktoobris /aga mis ajast mis ajani?). Keegi pani kuskil mingid elektrikaablid põlema, sellest ehmus ja ütles, et ma rohkem tööle ei tule.
Siis oli 8 kuud väravavalves töökojas.
Siis kutsuti veel kokaks kolhoosirahvale. Tegi süüa mh meie vanas saunas (see telliskovihoone). Mäletan, et söömas käisid ka lendurid, kes põlde väetasid. Üks oli Jaan Kilusk Viljandimaalt.
Siis olid emal neerukivid ja talle tuli asendaja ning ema viidi K-J haiglasse.
Kolhoosiaeg sai läbi. - Esimene vasikas tuli Jantšenko Šuralt
- 1980 Urve mäletab, et värvis olümpia ajal maja aknai