Artikkel ilmus Põhjarannikus, 17. veebruaril 2022, autor Erik Gamzejev

“Kuuldused minu surmast on enneaegsed,” tervitas sõbrapäeval oma sotsiaalmeedia sõpru Ida-Virumaa tuntud peojuht ja pulmavanem Aare Rebban, kes muu hulgas on teeninud välja ka jõuluvanade maailmameistri tiitli.

Rebban harrastab juba ligikaudu 15 aastat tiibvarjuga lendamist. See on lennuriist, kus lendur asub lennuistmes ja pea kohale on trossidega kinnitatud vari.

Jaanuari lõpus suundus ta sõpruskonnaga Kanaari saartele Tenerifele, kus ta on aastaid lendamas käinud.

Prantsatas alla mitmekümne meetri kõrguselt

26. jaanuaril oli kõik tavaline. Rebban pani pähe kiivri ja jooksis end varjuga lendu. Siis tuli äkki tugev tõusev õhuvool. “Kõrvus hakkas kõik kõvasti vilisema, tohutu jõud tõmbas mind järsult üles. See kestis mõne sekundi. Järgmisel hetkel vajus vari lössi ja ma lendasin sinna sisse,” meenutas Rebban mõned nädalad tagasi juhtunut.

“Kuulsin, kuidas maa pealt hüüti: “Varuvari, varuvari!” Aga see ei jõudnud enam avaneda, ma olin maapinnale liiga lähedal ja prantsatasin mitmekümne meetri kõrguselt alla,” rääkis ta, arutledes, et ilmselt ehmatas äkiline õhuvool teda ja ta jäi pidurdamisega pisut hiljaks.

Enne teadvuse kaotamist mäletab ta, kuidas üks kohalik inimene vabastas ta varju küljest, et tuul teda edasi ei lohistaks. Siis jõudsid juurde Eesti sõbrad, kellelt olnud ta šokiseisundis nõudnud pildi tegemist.

“Mul lihtsalt vedas. Kukkusin seal kõige õigemasse võimalikku kohta,” tõdeb Rebban. Ta lisab, et tema kukkumiskoha läheduses olid püstised metallvardad ja kõigest kümme meetrit eemal kuristik ning seepärast ei nimeta ta juhtunut mitte lennuõnnetuseks, vaid “lennuõnnelikkuseks”.

Rängal kukkumisel olid siiski karmid tagajärjed. “Vaagnaluu läks juppideks, arstid lappisid kokku, panid ühe plaadi toeks sisse. Küünarnukk lapiti ka kokku. Ribid teisest kuni kümnendani on ka katki,” loetleb Rebban oma vigastusi. “Lisaks veel koljuluumurd. Kõlab väga jõhkralt. Mul olid alguses tohutud peavalud. Seal, kus kolju ja kael kokku saavad, käis ilmselt väike krõks. Kui hiljem mulle kaelatugi pandi, siis kadusid peavalud ära. Sisemised verejooksud õnneks väga hullud polnud.”

Viis päeva oli ta haiglas Tenerifel, seejärel lennutati ta meditsiinilise erilennuga Tallinna Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. Tuntud naljamehena nimetab Rebban kindlustuse ostmist oma suurima tulususega investeeringuks, sest ainuüksi meditsiiniline erilend maksis 40 000 eurot.

Rebbani sõnul on arstid teinud temaga uskumatut tööd. Sõbrapäeval, 14. veebruaril pääses ta esimest korda voodist ratastooli. “See oli mulle tohutult suur asi. Olen nüüd peaaegu iseseisev vend,” muigab ta, kuigi teab, et ees ootab veel väga pikk raviperiood. 6. veebruaril pani ta näiteks kirja: “Olen kindlalt seljaga maa peal. Kahe jalaga maa peal seismiseni läheb veel pikalt aega.”

Tänulik oma kaitseinglile ja toetajatele

Sõbrapäeval tegi ta ka sotsiaalmeedias ja oma kodulehel postituse, milles märgib, et ärkab tasapisi taas ellu, ja jagab viimastel nädalatel lamades tekkinud mõtteid. “Tegin selle postituse, kuna teadsin, et minuga juhtunu kohta liikus väga palju kuulujutte,” sõnas ta.

Optimistliku meelega Rebban tõdeb, et eelnenud nädalatel on tal kõik jooksnud nii hästi, kui hästi sellises olukorras minna saab. Ta on tänulik nii arstidele, lähedastele kui ka tuttavatele, kes on teda aidanud ja toetanud.

Ta kuulab lamades palju Vikerraadio “Ööülikooli” loenguid ja mõtiskleb elu üle. “See, kuidas ma ellu jäin, on müstika, aga mulle selline müstika meeldib. Mõtlesin, et kui ma nõnda pääsesin, siis see on mingi märk ja peaks oma elus midagi ehk muutma. Aga mu ristipoeg Janek ütles, et miks ma peaksin midagi muutma, olgu ma edasi ka selline, nagu olen olnud. See tõi mulle pisara silma,” tunnistab Rebban.

Rebban on paraplaaniga kukkunud ka varem. Ka see on juhtunud Tenerifel, kuid selle üle, kas ta kunagi tulevikus veel lendama läheb, ta praegu pead ei murra. On tähtsamaid asju.

Küll aga mõtleb ta, kuidas oleks ilus tänada oma kaitseinglit. “Võib-olla kutsun ta oma Kaevuri majja Tammikus. Saeksime kahe mehe saega mõned halud, teeksime aeda lõkke, murraks mõned vaarikavarred, teeksime teed, puhuksime juttu ja vaataksime lõkkesse, mille sädemed lendavad taeva poole. Kes iganes mu päästja ka ei oleks, ütleks ta ehk, et see on ilus tänu, rohkem polegi midagi vaja…”